interview

Triin ja värvirõõmus amigurumi

Kõik lapsed ja lapsemeelsed on kindlasti juba märganud uusi värvirõõmust rõkkavaid mänguasju, kes on leidnud tee meie e-poe mänguasjariiulile. Mõmmid, jänkud ja väike nukutüdruk Grete. Kõigi nende toredate tegelaste autor on Triin Mihkelson.

2 3 4

Lillejänku, Roosimõmmi ja jänkuke Sinine Kuld

Triinu tööd on justkui sõõm kevadet – rõõmsad ja värviküllased, lausa kisuvad naeratuse näole. Mänguasjade valmistamisel peab Triin esmatähtsaks väikest mängijat ning kasutab heegeldamiseks kvaliteetset ning  lapsesõbralikku 100% puuvillast lõnga ning mänguasjad on täidetud lambavillaga. Turvasilmi on pea võimatu lahti tõmmata. Siiski soovitab Triin täiskasvanul mängu juures viibida, kui tegemist on alla 3 aastase lapsega.

5 6 1

Sinine karupoeg, Roheline karupoeg ja Nukk Greta

Kui Sa aga tunned neid mänguasju vaadates, et Sina oled selline ema, vanaema, tädi, õde või lihtsalt sõber, kes tahaks üht väikest last ise ja enda tehtud mänguasjaga rõõmustada siis selleski ulatab Triin abikäe. Meie e-poes on saadaval ka toredad amigurumi mänguasjade juhendid.

Kes aga on Triin, kes peitub nende toredate mänguasjade taga?

Mul on suur rõõm nüüd anda jälle teatepulk üle Triinule ja lasta tal enesel rääkida, kuidas sai alguse tema tee käsitöö juurde.

Käsitöö on minu elus olnud lapsepõlvest alates. Esialgu jälgisin ema toimetusi, ta istus sageli diivanil ja kudus midagi põnevat. Mina sättisin end põrandale tema ette ja mängisin. Silmanurgast kiikasin pidevalt, mida ema parasjagu teeb. Kange tahtmine oli ise ka katsetada. Ükskord võtsingi korvist ema pooliku kudumistöö ja proovisin “kudumise” järgi. Pärast oli muidugi imestamist, mismoodi see kudumistöö korraga nii kummaline välja nägi. Emal ilmselt väga rõõmus meel polnud. Aga sellega oli sõrm antud ja kui natuke suurmaks sain, proovisin järgi nii heegeldamise kui kudumise. Mõlemad meeldisid väga. Käsitöötunnid koolis ja ema eeskuju kodus olid need, mis andsid tõuke ning nüüd tunnengi end käsitöö võlumaailmas koduselt. Mõned aastad tagasi olin valmis oma töid ka teistele näitama ja sündis blogi Väikesed ilunikerdused.
Minu esimene amigurumi mälestus pärineb samuti lapsepõlvest. Sel ajal küll ei nimetatud ringselt heegeldatud mänguasja amigurumiks, kuid põhimõte oli siiski sama. Täditütar heegeldas mulle roosa keha ja mustade juustega väikese nuku, kellel oli seljas kirju pihikselik ja kampsun. See oli pikka aega mu lemmikmänguasi ja mälestus armsast nukust oli minuga alati kaasas. 
Täiskasvanuna jõudsin mänguasjade juurde ringiga tagasi. Oma esimesed amigurumi mänguasjad tegin lapsi oodates. Need olid kootud ja väga algelised. Läks veel natuke aega edasi ning ma tundsin, et poes müüdavad mänguasjad on elutud ja kalgid ning ma ei soovi oma lastele selliseid mängukanne. Proovisin neile midagi toredat heegeldada. Sellest alates on armastus amigurumi vastu üha kasvanud. Kõige tähtsamat rolli selles mängivadki minu tütred, kellele mõeldes sünnivad üha uued lelud. 
Mänguasjade heegeldamisele tundus loogilise jätkuna kirjutada ka juhendid. Olles neid üksjagu kirjutanud ja saanud positiivse tagasiside, võtsin juhuse tulles vastu ka suurema väljakutse – kirjutada raamat. Raamat “Muinasjutulised mänguasjad” koondab endas palju toredaid juhendeid ühes väikeste lugudega. Meie peres nimelt kaasneb iga uue mänguasja sünniga ka oma lugu ja nõnda tundus õige need lood ka raamatusse lühidalt kirja panna. Kõige rohkem lugusid olen tüdrukute soovidele vastu tulles jutustanud päikesejänku Koogelmoogelist ja Piiast. Põhjus, miks ma raamatu kirjutamisega nõusse jäin, oli seotud minu sooviga, et rohkem Eestimaa lapsi saaksid endale pehmed, kodusoojusest ja hellusest tulvil mänguasjad. Raha eest võib ju paljutki osta, aga ema või vanaema heegeldatud mänguasjale ei saa see vastu.
Praeguseks ongi nii, et amigurumi on minu kirg, eneseteostus ja võimalus anda endast midagi ilusat edasi. 
Kuid mänguasjade heegeldamine ei ole sugugi minu ainust kirg. Mulle meeldib tegelikult tohutult ka kududa. Nii, et kui ma lapsepõlves jälgisin, kuidas ema koob karupükse, pihikseelikut või kampsunit, siis nüüd teen ma seda ka ise. Ja ajaga on nii juhtunud, et vahel õpetab muna kana ehk et mina õpetan oma ema. Tema ja minu lapsed on maailma parimad kriitikud, kelle kommentaare kuuldes ei saa ma kunagi solvuda. Ikka ainult tänulik olla, et mul on neid, tänu kellele suudan üha paremaks inimeseks saada. 
Ma ei tea, kuidas teistel käsitööhuvilistel on, aga mina saan heegeldada ja kududa ainult hea tujuga ja nõnda saavad kõik minu tööd endasse rõõmukillukesi.
Triin Mihkelson
12
Lisaks elevandipojale ja nukk Piibele leiad meie e-poest veel 4 Triinu kirjutatud juhendit. Tule ja piilu, millised need täpselt on siit.
Advertisements

Masinkudumise kaitseks – Lee Reinula

Lee on naine, kelle silmad löövad põlema, kui keegi kuskil mainib sõna  – masinkudumine. Lee kasutab oma loomingus palju masinal kootud kangaid ning võlub neist ahhetama panevaid rõivaid. Masinkudumise pisik on temas juba aastakümneid ning ta on jaganud oma teadmisi Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias tudengitele ning Viljandi Loomeinkubaatori kursuslastele.

Kõik kel süda Lee kudumeid vaadates kiiremini põksuma hakkas saavad tema tegemistel silma peal hoida blogis ja Facebookis.

lee reinula_kleit lee reinula_mantel

Nüüd aga on mul suur rõõm anda üle teatepulk  Leele endale.

Tahaksin natuke masinkudumise mainest heietada.

Kuna ma olen tõesti pikka aega teemas sees olnud, siis olen kohanud igasuguseid põnevaid arvamusi masinkudumise kui tehnika kohta. Eriti levinud on arvamus, justkui masinkudumine polegi n.n. õige käsitöötehnika – täna lugesin Käsitööjuttude kommuunis FB-s eriti lustakat kirjeldust, kuidas käsitöökauge inimene masinkudumist adub – Viivi Saar ütleb – Arvatakse umbes nii, et võtan ühe lamba, topin masinasse ja kui omal kohvi joodud, siis kampsun ja sašlõkk ka valmis. Kui see nii lihtne vaid oleks! Kodused käsikudumismasinad on hoopis midagi muud kui tehaste tööstuslikud ja neid ei tasu segi ajada. – nõustun, olen tõepoolest pidanud kümneid kordi kirjeldama, kuidas KÄSIkudmismasin töötab, kui palju siis ikkagi sokipaar aega võtab, kui lähedal peaks kudumismasinale seisma, et see kasvõi ühe rea kudumist valmis teeks. Ja kas ikka masin koob ise. Või on äkitselt ka inimest vaja?

Teine vaatenurk, mida soovin luubi alla võtta, on arvamus – masinkoelised tooted on kõik ühte nägu, igavad, koledad, tuimad, ebamugavad jne…..No kas ikka on??? Tänase arutelu peale “leili minnes” hakkasin internetis puistama kohalike tegijate kodulehti – teate, ma olen meeldivalt üllatunud. Ega ju kolleegide tegemistega ei jõua alati kursis olla – aga täna võtsin natuke aega ja viisin ennast veidi rohkem kurssi. KUI ILUSAID ASJU meie masinkudumise inimesed teevad!  Paljusid neid on mul au endalgi tunda, mõnda neist on olnud suur au õpetada. 

Toon näiteid –

– säravad käsitööinimesed Külluslike Etnokudumite kaubamärgi taga – viivad edasi meie masinkudumise Grand Lady (Lembe Sihvre andis talle eelpoolmainitud teemas selle hurmava tiitli) Riina Tombergi traditsioonilist käekirja. 

 – Liina Viira kaubamärk Naiiv. Naiivi tootevalikuga kaasnes elamus, mida sooviksin Teiega ka jagada – pole midagi uut siin päikese all.

Liina Viira karupüksid firmalt Naiiv                          … ja minu kavandid 1987 aastast

viira karuplee kavand

Oma uhke disaini poolest ei jää mitte kuidagi alla Gudrun Sjödeni, ühe mu lemmikdisaineri, toodangule Kauni kudumid.

Loomulikult olen ülepea võlutud oma krahvinna kollektsioonist , see on mul hetkel veres ja hingel, uusi tooteid tuleb ja ideid on ka ootel.

Eks noid häid ja veel paremaid näiteid tooks veel, aga see siis esimese hooga. 
Ühesõnaga – masinkudumise positsioon, mille jalgealust on kehvakvaliteediliste, koledate, lohakalt teostatud või “ületoodetud” masinkoeproduktide poolt  usinalt õõnestatud – tahab uuesti väheke upitatud saada. Sest tehnika on lõpmatult huvitav, piiritute võimalustega ja – mis pole ka vähem oluline – KÄSITÖÖMAHUKAS. Sest ilma aeganõudva nokitsemiseta masina taga ei sünni ükski kaunis kudum. Masinkudum.

Lee Reinula

Maris ja R Bears

Mulle on alati tundunud, et maailmas elavad mõned inimesed, kes räägivad oma lugu. Kes käivad oma teed, mis on neile justkui ette määratud. Ühel või teisel viisil satuvad nad sellele teele ega saa sealt enam minema. Mul on tunne, et elu saadab neile salamisi märke ja kui nad jäävad korraks oma igapäevarutus seisma ja neid märke kuulatama siis nad tunnevad selle tee ära. Ja kui neil jätkub siis julgust astuda see samm ja minna võib-olla alguses mööda kitsast rada padrikussegi siis muutub see rada aegamööda aina laiemaks ja ümbrus avaramaks ning sellest käidavast teest saab alguse lugu, mis rikastab maailma. Maris on minu meelest just üks selline inimene, kelle karudes räägitavat juttu on kõigil teistelgi ilus ja hea kuulata.

Marise tee Karudeni (või peaks äkki hoopis ütlema, et Karude tee Mariseni?) sai alguse juba palju aega enne seda, kui Maris üldse olemas oligi. Tekstiilikunst on Marisel veres ja ta ise ütleb, et see on järjepidevus, mida ta uhkelt edasi kannab. Marise emapoolsed vanavanemad olid käsitöölised Pärnumaal. Tema vanaisa oli vahva rätsep ja vanaema õmbles kergemaid rõivaid, kudus telgedel kangaid, imelisi seina- ja põrandavaipu ning tegi muud peenemat kunstkäsitööd.

estGILD_Maris Aare

Tõuke selleks, et Marisest saaks just see kes ta täna on – tekstiilikunstnik ja ettevõtja Tartu Loomemajanduskeskuse ettevõttes Kujunduskuurort, sai alguse ühest kohtumisest 12 aastat tagasi. Maris ja tema pikaajaline tööpartner, nukukunstnik, kelle nimi on Kaili Kask sattusid koos töötama ühes tapeedisalongis, mis hakkas pankrotistuma ja nad jäid töötuks. Maris räägib: “Koos ilmaasjade üle arutledes tuli välja, et meil on palju ühiseid unistusi ja sarnane mõtteviis. Ja mis kõige üllatuslikum – meie mõlema vanavanemad elasid Pärnumaal Surjus, kus me mõlemad oma lapsepõlve koolivaheajad veetsime. Meie vanaemad laulsid ja tantsisid Surju klubis ühes ansamblis ja meie emad käisid ühes ja samas klassis. On ju tähenduslik kohtumine!”.

Nii hakkasid nad Kailiga koos tegema kujundustöid ja tegutsesid ühise mehenime all Aare Kask (nimekombinatsioon meie perekonnanimedest). Vaateakende kujundustest said ruumikujundused ja teemakujundused, suurimateks neist kujunesid üks üliõpilaslaulu- ja tantsupidu Gaudeamus ja Tartu 2009 a. laulupidu ja 2011 kujundasime Rakvere Teatri jõuluetenduse “Väike Mukk” täienduseks mängulise jõulumaa pealkirjaga “Imeline Idamaa”. Paralleelselt kujundustöödega tegid Maris ja Kaili koos ka tekstiililoomingut, osalesid näitustel ja kõigele lisaks oli neil kostüümilaenutus.
Maris räägib sellest koostööst minevikuvormis seepärast, et nad võtsid aja maha ja praegu tööalaselt koos enam ei tegutse. Marise tervis ei pannud nii mitmekesisele koormusele vastu ja nii ta valisigi oma teeks selle kõige armsama! Marise Karulooming sai alguse inspireerituna tema poja Rusteni sünnist 2007 aastal. See on ka põhjus, miks kannavad Marise karud märki “R” ja kogu looming kaubamärki “R Bears”.
estGILD_Maris Aare_karulinetestGILD_Maris Aare_karulinetestGILD_Maris Aare_karuline

Kogu Marise tekstiililooming sünnib vanade esemete uuskasutusena, kantud rõivastest, vanadest kapipõhja jäänud kangastest, nööpidest ja niitidest, õmblusjääkidest, paeltest ja pitsidest, katkiläinud ja päästetud asjadest ja muust pudi-padist, mida võib nimetada ka prügiks.

Lisaks osaleb Maris aktiivselt näitustel koos teiste karu- ja nukukunstnikega ning raamatuillustraatoritega. Näituseid on olnud üle Eesti, Lätis, Venemaal, Soomes.

Loodan südamest, et Teil kõigil on Marise, tema karude, karuliste ja muu tekstiililoominguga kohtumisest palju rõõmu!

Marise uusima 2013 aasta sügisel loodud karuliste kollektsiooniga saab lähemalt tutvuda siin: www.karulised.net

Intervjuu Sabina Palmiga

Tere Sabina!

Tere!

Sa valmistad mänguasju, mis tekitavad igas täiskasvanus soovi olla korraks laps. Räägi endast natuke, kes Sa oled ja milline on olnud Sinu tee mänguasjamaailma?

Praegu olen eelkõige abikaasa ja kõige armsama tüdruku ema. Hariduselt olen saksa keele õpetaja, kuid töötan projektijuhina. Gümnaasiumi kõrvalt lõpetasin Tallinna Vanalinna Kunstikeskuse sisekujundaja erialal, kus teiste ainete seas olid ka maalimine, joonistamine ja värviõpetus. Nüüd tunnen, kui palju sellest tegelikult kasu oli!

Mänguasjade loomiseks andis tõuke norra disainer Tone Finnanger`i looming, kelle lõigete alusel hakkasin oma nukke looma. Kuid juba siis tundsin, et mulle ei meeldi kedagi matkida ega ennast korrata. Ajapikku osavus arenes ning ehk aasta möödudes olin piisavalt julge looma hoopis teistsuguseid nukke.

Sinu mänguasjadest õhkub tõelist südamesoojust ning tegija nägu ja käepuudutus on lausa tuntavad. Kust Sa ammutad oma nukkude tegemiseks inspiratsiooni?

Aitäh ilusate sõnade eest!

Suureks inspiratsiooniallikaks on (kahjuks või õnneks) ikka internetiavarused ja seal nähtud suurte meistrite tööd. Teinekord tuleb idee aga mõnda raamatut lugedes või pilti vaadates. Osa inspiratsioonist tuleb ka kusagilt seestpoolt – kui istud ja joonistad visandeid, siis esimene on tihti veidi kentsakas ja tühjavõitu ning mida edasi, seda omanäolisemaks plaanitav nukk läheb. Just seepärast teen tellimustööde puhul klientidele tavaliselt mitu visandit.

GILD_Sabina Palm DesignGILD_Sabina Palm Design

Milline oli Sinu enese lapsepõlveaegne lemmikmänguasi? Kas ta on veel alles ja jälgib Sinu tänaseid tegemisi salamisi kuskil riiulinurgal?

Lemmikmänguasi on üks pruun kaisujänku, mille kinkisid mulle vanavanemad aastaseks saamise puhul. See armas pikk-kõrv, kes on küll tänaseks veidi väsinud välimusega, on ikka veel alles ning elab mu vanematekodus. Lapsepõlves kiindusin oma mänguasjadesse väga ning tundus, et igaühel neist on sees kordumatu hing …

Sinu nukud kannavad alati väga toredaid ja pisut endisaegseid väikeseid tüdrukuid meenutavaid riideid. Kas Sa saad nukuriiete valmistamisel ideid ka vanu moeajakirju või fotosid lapates?

Nukkudele riiete õmblemine on üks äärmiselt vahva tegevus ning mõnes mõttes annab ju võimaluse olla ise „moelooja“. Tõsi küll, teinekord jäävad eriti pisikesed detailid lisamata või pole lõige päris õige, sest arenguruumi on ning vaimusilmas näen kujutan kleiti hoopis teistsugusena ette. Kuid arvan, et areng ongi see, mis teeb iga asja huvitavaks – fotod minu esimestest nukkudest toovad praegu muige näole.

Nukkudele kleite õmmeldes lappan teinekord läbi hulga fotosid, et siis nähtu oma peas millekski uueks kokku segada. Ei ole ju midagi uut päikese all. Mul on arvutis olemas eraldi kaust, kuhu salvestan ilusaid ja omalaadseid rõivaid. Printsessi-stiilis nukkude tegemisel keskendusin näiteks 18. sajandi kleitidele ja Marie Antoinette tualettidele.

Uudishimutsen natuke ka. Iga Sinu nukk on justkui omaette isiksus. Tema näost on näha tema iseloom, tal on nimi ja vahel oma mänguasigi näpu otsas rippumas. Kas ma aiman õigesti, et nad on Sulle natuke justkui oma lapsed? Kas on vahel raske ka neid kodust välja laia maailma rändama saata? On Sul ehk olnud mõni nukk, kes on eriti südamelähedane?

Jah, iga nukk on kordumatu – see on minu kindel põhimõte. Konveier pole minu rida … Ma ei halvusta loojaid, kes teevad ühesuguseid asju. Mulle see ei paku lihtsalt pinget. Nukutegemine on eriline protsess, mis nõuab pühendumust, aega, visiooni ja fantaasiat ning püsivust. Panen igaühte neist kogu oma hinge ja soojuse ning mind rõõmustab, kui nukk leiab endale ruttu uue omaniku. Võib kõlada ootamatult, aga mind kurvastaks, kui nukud jääksid koju riiulile.

Minu jaoks on oluline jagada soojust ja ilu teistega ning näha inimese naeratust, kui ta mu nukku käes hoiab. Südant soojendab ka tagasiside klientidelt, kui kuuled, et sinu tehtud leluga süüakse hommikust, käiakse lasteaias ja võetakse voodisse kaasa. Just see panebki arenema, uusi ideid koguma ja looma, looma, looma!

Sabina Palm Design_Nukk Lisbeth2Sabina Palm Design_Nukk Samantha1

Ja lõpuks minu viimane küsimus. Mis on Sinu unistus käsitöö vallas? Kas on midagi, mida Sa tahaksid veel katsetada aga milleks ei ole aega leidnud?

Unistus on areneda tõelise Meistri tasemele ning luua palju keerukamaid nukke just tehnilise poole pealt. Arenemis- ja katsetamisruumi on palju – papier mache, savi jne. Aga ma ei avaldaks kõiki plaane, las nad jääda üllatuseks!

Aitäh Sulle, toomast rõõmu ja sära laste silmadesse!

Aitäh toredate küsimuste eest!

Sabina Palm Design_Nukk Alice ja mõmmi4

Anniki ja WOOLMINT

Anniki on naine nagu orkester. Ainult et trummipulkade asemel põristab tema varrastega ja seda põrinat on kaugele kuulda.

Anniki tee ise millegi loomiseni sai alguse juba lapsepõlves. Ta ise ütleb: „ Olen kasvanud käsitööliste peres, mu isa tegi vitspunutisi ja ema kohta naeris ta alati, et ema on kududes-heegeldades kõik tugitoolid auguliseks istunud.“

Annikis puudub minu meelest see tagasihoidlikkus, mis on omane nii paljudele kudujatele. Temas on pealehakkamist ja entusiasmi haarata härjal sarvist ja usun, et just see iseloomujoon viis Anniki 2009 aastal ühele lävepakule, mille tulemusena lõi ta oma kaubamärgi – WOOLMINT.

Sellest hetkest saadik on kogu Anniki tegutsemine keerelnud lõngade ümber – ta huvitub käsitsi lõngade värvimisest, koob ohjeldamatult, kirjutab kudumisjuhendeid ja loob kudumite disaine lõngafirmadele ning ajakirjadele. Woolmint müüb oma kudumeid peamiselt välisturule, kuid tema töödel on piisavalt austajaid ka Eestis.

Anniki tegutsemislusti saadab nakatav rõõm, mis kutsub teisi tema algatatud tegemistes kaasa lööma. 2013 aasta lõpul kutsus Anniki ellu heategevusprojekti, millega toetati vähihaigeid lapsi. Samal aastal asutas ta Facebooki grupi – Lõngaklubi ning tema eestvedamisel on tänaseks nii mõnedki kudumisgurmaanid saanud kätte oma esimesed kvaliteetlõngade pakid ning klõbistavad mõnuga vardaid.

Anniki lugu on lugu, millest on nii mõndagi õppida. Tema enese soov on julgustada teisi, et võib mõelda ka natukene suuremalt, mitte ainult stiilis et keegi-ei-osta-sellise-hinnaga käsitööd niikuinii. Anniki ütleb: „Eesmärgid peavadki kõrged olema, aga ei tohi ka karta õppida ja igapäevaselt tööd teha selle nimel.“

Mina olen täiesti kindel, et juba mõne aja pärast on Annikil jälle mõni uus projekt käsil ning sujuva liigutusega mässib ta teisedki lõngupidi oma tegemiste külge kinni.

estGILD_Woolmint