Emotsioon ehtest

Teate, see on nüüd selline postitus, mis teeb teid kindlasti natuke kadedaks. Kadedaks seepärast, et mul on plaanis kirjutada teile ühest ehtest, ühest ehtest, mida meie poest osta ei saa ja mis on hoopis minul siin kodus kapiriiulil. Aga ma ei kirjuta selleks, et teid kõiki kadedaks teha, vaid hoopis selleks, et jagada oma emotsiooni.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et mina olen üks neist tüüpidest, kes teeb alati kõike kõige viimasel minutil ja siis alati lubab endale, et järgmisel korral ma olen ettenägelik. Alati! Täpselt nii olen ma juba kõvasti üle kolmekümne aasta (arvestades, et päris esimestel aastatel, ma vist ei osanud üldse midagi eriti planeerida) lubanud osta sünnipäevaks ja jõuludeks kingitused aasta jooksul ja mitte päev enne seda, kui neid vaja on.
Niisiis on juba sel eelpool toodud põhjusel märkimisväärne, et lõpuks on kätte jõudnud see päev, kui mul on tervelt poolteist kuud enne sünnipäeva kingitus olemas. Ja mitte lihtsalt selline kingitus, et „läksin poodi ja nägin ja tundus õige ja ostsin ära“ vaid ikka kohe päris selline planeeritud kingitus, et „tahan sellist kinki ja otsin kust ja kellelt seda saaks tellida ja leiangi sellise inimese ja tellingi õigel ajal ja temal ongi tahtmist seda mulle valmistada“. Seega – üht suurt risti väärt sündmus. Seinale ei hakka seda sirgeldama aga siia blogiseinale sobib see rist teha väga hästi.
Kindlasti te nüüd juba mõtlete ja et miks ta meile sellest kirjutab? Ahhaa! Aga vaat sellepärast, et natuke uhkustada, kui erakordselt tore kingitus see on ja siis veel sellepärast, et rääkida kui kohutavalt mulle meeldib, kui kingituseks tellitud käsitööese on kaunilt pakitud ja selles on minule kui kingituse tegijale ka veel väike üllatus ja kui suurepärane tunne see on, kui sa leiad pakist just sellise kingituse nagu sa ise oma vaimusilmas ette kujutasid (või isegi natuke veel ilusama).

Pakiga kaasas olnud tõeliselt tore vana käsitööna valmistatud klouniga kaart on nüüd minu külmkapiuksel ja tuletab mulle iga päev meelde, seda head emotsiooni, mida ma ümbrikku avades tundsin. Nii nagu ta tuletab meelde mulle inimest, kellele ma kingituse tellisin ning inimest, kes selle mulle tegi.

Aga kõige tähtsam – kingitus ise. Selles väikeses pakis on käsitööpross, millel on minu vanaema ja vanaisa foto. Selline foto, millel vanaema hoiab tegelikult süles minu beebist ema. Ja sellest prossist saab minu ema sünnipäevakingitus. Kuna ma tean, et tema siin seda blogi nagunii ei loe siis võin saladuskatet kergitada ja pilti teile ka näidata.

Kui sina nüüd, kes sa oled siia lõpuni lugenud ja tunned, et sa tahaksid endale ka sellist prossi või vähemalt mõnd sama käekirja kandvat kaunist ehet ja oled muutund näiteks kadedusest roheliseks või kurbusest kössi vajunud siis ei ole selleks üldse põhjust. Sest mul on plaan kohe öelda, kellelt selliseid ilusaid ehteid tellida saab ja veel enne seda on mul plaan öelda, et meie e-poes on kaks võluvat prossi ka kohe saadaval.

Pross “Kolm õde” – saadaval e-poes

Pross “Tüdruk mängukaruga” saadaval e-poes

Kui sa aga loed seda teksti näiteks aasta hiljem ja need kaks prossi on juba ära näpatud või kui sa tahad omale või kellelegi kingiks tellida ka just sellist eritellimusel tehtud ehet siis kuula nüüd. Neid teeb Maris Aare, kes esindab märki R Bears. Just – täpselt see sama armas Maris, kelle karulised juba mõnda aega meie e-poe karuriiulil kõlguvad.

Advertisements

Kuidas õues pildistada?

Tekst: Anneli Tender Katariina Käsitöö

Fotod: Anneli ja Taivo Tender

 KUIDAS ÕUES PILDISTADA?

Suvel on aktuaalseks küsimuseks, kuidas saaks õues teha hea foto …

Hea foto tegemiseks ei olegi vaja mõisahoonet või vanalinna tänavaid.

Käsitöö tegijad kurdavad aeg-ajalt, et neil ei ole võimalusi hea foto tegemiseks. Põhjendatakse, et toas pole ruumi ega valgust ning elukoha lähedal puudub kaunis hoone või park, mille taustal pildistada. Mina küll ei ole professionaalne fotograaf ja oma käsitööst teen enamasti pilte koostöös mu hobifotograafist abikaasaga, kuid viimasel ajal veendume üha enam, et meeleoluka ja selge foto saab teha ka täiesti tavalises, igapäevases kohas.

Rääkides õues pildistamisest, siis on fotograafi suurimaks vaenlaseks hoopis ere päike, vali tuul ja tugev vihm. On ideaalne, kui pildistamise saab lükata tuulevaiksele ja vihmata päevale, kus taevas on kergelt pilves. Kui päike paistab lagipähe, siis ei tasu teha lähivõtteid (kui defektne foto pole just eesmärk) – ere päike tekitab fotole tugevaid varje ja valgustab teatud kohad üle. Seevastu kerge pilvisus vähendab varje ja näitab värve loomulikumalt. Kui aga juhtub olema päikeseline suvi ja puudub lootus pilves ilmadele, siis tuleks pildistamine jätta varahommikule või hoopis õhtusele ajale vahetult enne päikeseloojangut.

Keskpäeval võite proovida, kas maja varjus on piisavalt valge (kasutage pikemat säriaega, muidu tuleb pime foto). Ootamatud varje jätavad ka puud, mistõttu tuleks võimalusel vältida metsas või pargis pildistamist. Olen tähele pannud, et isegi kui kohapeal tundub, et ükski puuleht esemele varju ei heida, siis hiljem kodus fotosid tähelepanelikult vaadeldes näen ikka kummalisi tumedamaid kohti, mis võivad esemest jätta määrdunud mulje. Sama probleem tekib ka kõrgete hoonetega linnas või turiste täis tänavas, kus rahulikku keskendumist on raske saavutada.

No on ikka risuhunnik seal sealja taga mul! Lõikasin selle foto väiksemaks täpselt nii, et kampsun katab vaid pool pilti – nii on see risu juba üsna nähtav. Müügifotoks see vast ei sobiks, aga blogis võib väikesi vallatusi ikka lubada. Kust läheb teie piir?

 Seega, leidke pildistamiseks pigem ühtlane ja rahulik taust, mitte kirju ega detailirohke. Oleks hea, kui taust seostuks kuidagi esemega (toon-toonis värvigamma, lapiseelik õunaaias vms). Kui seda on raske saavutada, võiks taust olla pigem neutraalne või teile endale iseloomulik – sarnase taustaga, aga erinevatest esemetest tehtud fotod loovad hea, usaldusliku imago. Kui pildistate eset modelli seljas, siis võiks tema ülejäänud rõivastus olla samuti neutraalne või pildistatava esemega kontekstis.

Roostes garaažiuks sobib hästi naturaalsetes toonides kinnastele taustaks.

 Uskumatult head tausta pakuvad vene-aegsed garaažiboksid. Sageli on seal iga uks eri värvi – kui vaja, leiab taustaks päevinäinud pleekinud puitukse, roostetanud või hoopis ilusa vastvärvitud ukse. Mõne ukse ees on vahvad tabalukud, millest fotolavastuse jaoks kinni haarata. Tavaliselt pole seal ka kedagi segamas – saate rahulikult katsetada. Või äkki leiate sealt just mõne toreda meesterahva, kes on nõus teist endast koos salliga paar fotot tegema… Ka tänase jutukese illustreerimiseks tehtud fotod on pildistatud garaažibokside taustal.

Garaažiboksid on vist igas linnakeses olemas

Jah, ka mõisa fassaadil võib saada ilusa pildi, kui teie tooteks on daamilik kleit või Haapsalu sall. Samas on sealne keskkond tavaliselt liiga eriline ja steriilne ning taust liiga hele. Samuti tuleb meeles pidada, et eravalduses pildistamiseks on viisakas küsida omanikult luba. Kui aga teete foto käsitöö müügi eesmärgil või blogis avaldamiseks, tasuks vältida kaasaegseid arhitektuuriobjekte, mille suhtes kehtib autoriõigus – nende kasutamiseks peab olema autori luba. Kui pildile jääb äratuntavalt mõni muinsuskaitse objekt, kirik vms, märkige foto avaldamisel ka selle andmed.

Mulle tundub, et paljudest esemetest (sallid, tekid, riided, ka ehted) saab kaunima foto, kui need ripuvad või on modellil seljas-peas. Ühelt poolt on selliselt esitatud ese vabamas olekus, teisalt on tõenäolisem, et valgus langeb käsitööle õigema nurga alt ning detailid tulevad paremini esile ja värvid jäävad tõesemad.

Mütsi pitsiline muster tuleb peas hästi esile. Kulunud garaažiuks on siin hea taust.

Et foto ei tuleks udune, peate olema kindel, et fotoaparaat ega käsitöötoode ei väriseks. Kui fotoaparaat lubab, seadistage talle lühem säriaeg (vaikse ilmaga 1/30…1/125 sekundit, veidi tuulisema ilmaga või liikuva objekti puhul 1/250…1/640 sekundit). Kui teil pole statiivi, siis vaadake, äkki saate aparaadi toetada mõnele kivile, plangule või nõjatuge ise vastu seina. Fotoaparaat võiks olla esemega samal kõrgusel – liiga kõrgelt või madalalt tehtud pilt võib eseme suurusest anda vale ettekujutuse. Samas lähivaate (makro) tegemisel võib „vale“ kõrgus isegi huvitav olla. Katsetage! Et saada huvitavam pilt, proovige ka põrandal või muul horisontaalsel pinnal olevat eset pildistada nurga alt, mitte täpselt ülevalt alla. Igal juhul peate saama aparaati tugevalt käes hoida.

Siin oli fotoaparaat salliga samal kõrgusel. Pitsmuster paistab kontrastselt pinnalt hästi välja – seelikuosast on näha, et kui sallialune pind on heledam, siis jääb sallist hoopis kehvem mulje.

Samamoodi tuleks jälgida, et pildistatav ese oleks paigal. Kui käsitöö on riidepuul, siis on parem riputada see pigem seina lähedale (tuulevarju), mitte puuoksale, kus see võib liialt kõikuda. Näiteks minul on kodumaja välisseinale löödud suur nael, kuhu saan riputada riidepuu. Kui pildistad kindaid, sokke, käevõru vms, mis on teil käe-jala otsas, siis soovitan toetada pildistatav jäse (koos käsitöötootega) vastu keha, seina, kivi, puud või muud kindlat pinda. Nii tagate paremini, et ese ei liiguks.

Kinnaste pildistamisel võite tunda end kindlamalt, kui saate millestki kinni hoida.

Fokuseerige! Ärge vajutage pildistamise-nuppu kohe põhja, vaid laske aparaadil fokuseerida. Mõned aparaadid annavad valmidusest märku rohelise tulukesega. Ja lõpuks, tehke mitu fotot! Pildistage nii otse kui ka erinevatelt külgedelt – valguse langemise suund ja teie asukoht valguse suhtes mõjutab väga palju fotot ja eseme mõjusust. Jälgige, et pildistaja ei jääks täpselt valgusallika (päikese) ja eseme vahele, sest muidu tekitab fotograaf ise esemele varje.

Tegin veel mõned fotod, kus pildistasin sama eset erinevatest nurkadest ja erineval taustal. Ikka õues.

Tumedal taustal mõjuvad tutid teisiti, kui heledal. Mõelge ette, milliseid fotosid te tegelikult tahate!

Siin on tuttidele valitud hele taust, mis mõjub helgelt, kuid sageli ka külmalt.

Foto hea valgustatuse ja fokuseerimise tehnilistesse aspektidesse ei hakka ma siinkohal süüvima. Soovitan lugeda sellekohaseid raamatuid ja professionaalide blogisid!

Kohad internetis, mida lisaks uurida:

http://marisheinaru.com/pildistamise-pohitoed/

http://www.olev.ee/fotoblogi/fototeemad/kuidas_seadistada_peegelkaamerat.html

http://www.olev.ee/fotoblogi/fotostuudio/fotograaf/kuidas_toetada_muuki.html

http://www.fotokursus.ee/kategooria/fotonipid/

http://www.estravel.ee/uudised/2011/11/8-nippi-kuidas-pildistada-reisil-nagu-proff/

http://www.autor.ee/

http://toomas-marit.hinnosaar.net/wp/2009/02/02/mida-peaks-blogijad-teadma-autorioigusest/

http://staff.ttu.ee/~bgordon/oppetegevus/valjendus/retsens/essee4.pdf

http://www.digi.ee/arhiiv/fotokool1.pdf

EstGILD soovitab lugeda veel lisaks meie postitust: Kuidas pildistada pitssalli

 

Tee ise: kolmejalgne moekaks

DIY:  Fashionable three-legged chair

This story talks about a sad chair and how she found a new loving home and got a new fashionable look.

Kui paljud inimesed on veendumusel, et mööbli restaureerimine ja uuendamine jäägu vaid meistritele ja on väga keeruline töö, siis mina sellega kahjuks täiel määral nõustuda ei saa. Loomulikult kui tegemist on antiikse esemega, perekonna reliikvia või eriti kalli mööblitükiga, siis päris ise asja kallale hüpates võib kasu asemel pigem kahju sündida. Samas aga lihtsamate tumbade, toolide ja isegi diivanite – tugitoolide puhul tihtipeale piisab vaid tahtest, pealehakkamisest, pintslist, värvist, klambripüssist ja kangast.

Näitaksin Teile kolmejalgset taburetti, mis sai kõigest paari tunniga (või siis veel lisaks paari tunniga :D) täiesti uue välimuse.

Ehk elas kord üks kolmejalgne õnnetu taburet, mis taheti ära visata kuna nägi logu ja väsinud välja.

 

Kuna aga Jane, kes näeb kõiges vanas, millegi uue tegemise võimalust, sattus sellele koletule teole peale, siis taburet seekord oma lõppu ei leidnud. Hoopis viidi uude koju ja jäeti seisma ja oma aega ning inspiratsiooni ootama. Inspiratsioon saabus siis kui Jane sai omale päris oma käsitöötoa ja pika lauapinna, kus õmblustöid teha. Tasapind aga oli nii kõrge, et tavalise tooliga selle taga istudes oleks vaid nina lauale ulatunud. Siis meenus tool, kolmejalgne, mis on kõrgem kui tavatoolid.

Pintsel, värv, veidi liivapaberit ja tool oli juba hulga rõõmsam.

Kuna käsitöölised teatavasti istuvad päris palju, vähemalt õmblemise ajal, siis oli oluline ka see, et töö ajal pepu ära ei põruks ning tool sai endale pehmenduse. Kasutuse leidsid seisvad vatiinijäägid, mis klambripüssi abil kinnitati.

Edasi ei olnud vaja enam muud kui meisterdada toolile vahva kate. Kuna koju oli kogunenud üksjagu puuvillase heegelniidi jääke, siis sai taburetile pähe heegeldatud värviline barett. Sellise suureks plussiks on kerge eemaldamine ja pesemine vajadusel. Jalga sai taburet endale vahvad värvilised põlvikud. Lõpptulemus väga viisakas ja omanäoline.

Ps. Kuna tagasisidena öeldi ka mulle seda, et miks sa puitu rikud ja oleks võinud naturaalseks jätta, siis vastan, et see oleks olnud liialt keeruline. Esiteks oli puit juba päris puretud ja teiseks olis seal peal mingi vana põrandavärv, mida lihvida ei õnnestunud maha (ainult veidi karestada, et uus värv peale jääks) ja muid vahendeid ma lihtsalt ei viitsinud ega tahtnudki kasutada. Hambapastaroheline toon oli just see, mis mulle meeldis.

Tool on teeninud mind ustavalt ja seda postitustki kirjutan hetkel just oma kirju baretiga taburetil istudes.
Nii, et pintslid kätte ja tegudele!

Kuidas pildistada pitssalli?

Eesti on väikeriik, nii väike, et meie olemasolu paljud ei teagi. Nii lihtsalt on ja on see hea või halb ei oska mina öelda. Aga kui ma mõtlen käsitöömaailmale siis on Eesti suurriik. Ma usun, et on väheseid kudumisse kirega suhtuvaid inimesi, kes ei imetleks meie kindakirju või ei õhkaks meie Haapsalu sallide õrna ilu nähes.

Tänane postitus saab olema esimene inspiratsioonipostitus. Murdsin pead, et millest me võiksime alustada ja kõige õigem tundus alustada sallidest. Küll mitte sedakorda Haapsalu sallidest vaid lihtsalt pitssallidest.

Kogu tänane postitus on minupoolne nägemus sellest, kuidas võiks üht kaunist pitssalli pildistada. Valisin meelega hästi lihtsad fotolavastused, just sellised, millesarnaseid saaks iga sallikuduja ise kodus katsetada.

Kaks väga lihtsat fotot – pildista õues, päevavalguses. Leia ilus müürijupp, puu, laudsein, lippaed. Taust, mis ei söö salli ära vaid toob tema ilu esile. Neil kahel fotol on väga lihtsate vahenditega saavutatud pilkupüüdvad tootefotod. Ei ole oluline, et sall on üleni näha, oluline on miski muu – meeleolu!

Fotod: http://brooklyntweed.com

Foto 1 Brooklyn Tweed: Stonecrop by Jared Flood

Foto 2 Brooklyn Tweed: Wexford by Leila Rabe

Kui Sul ei ole aega või tahtmist minna õue pildistama – tee oma fotod sisetingimustes. Kasuta puhast tausta – heledat ja ühevärvilist seina, põrandat, lauda, paberit, tapeeti. Pildista kindlasti päevavalguses, talvisel ajal võimalikult akna lähedal. Lähtu siingi tõsiasjast, et lihtne on ilus. Säti sall nii, et ostjal jääks mulje, kuidas kudum kandes välja näeks.

Fotod: Ravelry PurlVerde Winds With Hand ja maanel Morrigan

Pitsi võlu väärib ka tema lähedalt näitamist – tee oma sallist mõni ilus ja lihtne lähikaader. Säti, ära jäta juhuslikku  muljet. Otsi üles oma salli ilusaim detail ning esitle seda väärikalt – enamasti on pitssalli kaunimaks osaks äärepits. Siin kaks täiesti erinevat võimalust kuidas äärepitsi põnevalt esile tuua. Juhin jälle tähelepanu fotode taustale.

Fotod: Maigold by Knit Cook ja Ravelry mshoneybee Cloud Illusions

Salli suurusest annab parima ülevaate foto, kus salli kantakse. Kui oled loomult häbelik siis salli ilu pääseb suurepäraselt esile fotol, mida on pildistatud selja tagant. Vali lihtne taust kas toas või õues, keera selg ja suurepärane tootefoto ongi olemas.

Fotod: Ravelry handepande´s Flukra ja WishfulThinking.

Ära pelga linnaruumi – õrnale pitssallile on suurepärane pisut räämas ja kontrastne taust – agulikeskkond, traataiad, mahajäetud  hooned.

Foto: mezgimo zona

Ja lõpuks – kui sul on sama disainiga mitu erinevat värvi toodet või ka erineva disainiga, kuid värvivalikul teineteist toetavat salli siis pildista neid koos. Riputa sallid kõrvuti nöörile, nagisse. Lapi üksteise peale lauanurgale. Tekita ostjas tunne, et ta tahaks sellest valikust ühe enesele haarata või hakkaks mõtlema valikuvõimalusi nähes, et mis värvi tema sooviks.

Fotod: Brooklyn Tweed Lumen by Sivia Harding  ja Ravelry redpepperquilts Cladonia III.

Inspiratsiooni ja põnevat katsetamist!

© Fotode autoriõigus kuulub nende omanikele.

Masinkudumise kaitseks – Lee Reinula

Lee on naine, kelle silmad löövad põlema, kui keegi kuskil mainib sõna  – masinkudumine. Lee kasutab oma loomingus palju masinal kootud kangaid ning võlub neist ahhetama panevaid rõivaid. Masinkudumise pisik on temas juba aastakümneid ning ta on jaganud oma teadmisi Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias tudengitele ning Viljandi Loomeinkubaatori kursuslastele.

Kõik kel süda Lee kudumeid vaadates kiiremini põksuma hakkas saavad tema tegemistel silma peal hoida blogis ja Facebookis.

Nüüd aga on mul suur rõõm anda üle teatepulk  Leele endale.

Tahaksin natuke masinkudumise mainest heietada.

Kuna ma olen tõesti pikka aega teemas sees olnud, siis olen kohanud igasuguseid põnevaid arvamusi masinkudumise kui tehnika kohta. Eriti levinud on arvamus, justkui masinkudumine polegi n.n. õige käsitöötehnika – täna lugesin Käsitööjuttude kommuunis FB-s eriti lustakat kirjeldust, kuidas käsitöökauge inimene masinkudumist adub – Viivi Saar ütleb – Arvatakse umbes nii, et võtan ühe lamba, topin masinasse ja kui omal kohvi joodud, siis kampsun ja sašlõkk ka valmis. Kui see nii lihtne vaid oleks! Kodused käsikudumismasinad on hoopis midagi muud kui tehaste tööstuslikud ja neid ei tasu segi ajada. – nõustun, olen tõepoolest pidanud kümneid kordi kirjeldama, kuidas KÄSIkudmismasin töötab, kui palju siis ikkagi sokipaar aega võtab, kui lähedal peaks kudumismasinale seisma, et see kasvõi ühe rea kudumist valmis teeks. Ja kas ikka masin koob ise. Või on äkitselt ka inimest vaja?

Teine vaatenurk, mida soovin luubi alla võtta, on arvamus – masinkoelised tooted on kõik ühte nägu, igavad, koledad, tuimad, ebamugavad jne…..No kas ikka on??? Tänase arutelu peale “leili minnes” hakkasin internetis puistama kohalike tegijate kodulehti – teate, ma olen meeldivalt üllatunud. Ega ju kolleegide tegemistega ei jõua alati kursis olla – aga täna võtsin natuke aega ja viisin ennast veidi rohkem kurssi. KUI ILUSAID ASJU meie masinkudumise inimesed teevad!  Paljusid neid on mul au endalgi tunda, mõnda neist on olnud suur au õpetada. 

Toon näiteid –

– säravad käsitööinimesed Külluslike Etnokudumite kaubamärgi taga – viivad edasi meie masinkudumise Grand Lady (Lembe Sihvre andis talle eelpoolmainitud teemas selle hurmava tiitli) Riina Tombergi traditsioonilist käekirja. 

 – Liina Viira kaubamärk Naiiv. Naiivi tootevalikuga kaasnes elamus, mida sooviksin Teiega ka jagada – pole midagi uut siin päikese all.

Liina Viira karupüksid firmalt Naiiv                          … ja minu kavandid 1987 aastast

Oma uhke disaini poolest ei jää mitte kuidagi alla Gudrun Sjödeni, ühe mu lemmikdisaineri, toodangule Kauni kudumid.

Loomulikult olen ülepea võlutud oma krahvinna kollektsioonist , see on mul hetkel veres ja hingel, uusi tooteid tuleb ja ideid on ka ootel.

Eks noid häid ja veel paremaid näiteid tooks veel, aga see siis esimese hooga. 
Ühesõnaga – masinkudumise positsioon, mille jalgealust on kehvakvaliteediliste, koledate, lohakalt teostatud või “ületoodetud” masinkoeproduktide poolt  usinalt õõnestatud – tahab uuesti väheke upitatud saada. Sest tehnika on lõpmatult huvitav, piiritute võimalustega ja – mis pole ka vähem oluline – KÄSITÖÖMAHUKAS. Sest ilma aeganõudva nokitsemiseta masina taga ei sünni ükski kaunis kudum. Masinkudum.

Lee Reinula